Tõhusa hooldusstrateegia väljatöötamiseks on oluline põhjalikult mõista pöördemomendiandurite sisemist struktuuri ja tööpõhimõtet. Ainult teades mitte ainult seda, mida see teeb, vaid ka seda, miks see töötab, saab hooldust suunata ja vältida pimedate töötamise võimalikke riske. Pöördemomendi andureid on mitut tüüpi, kuid nende põhifunktsioon jääb samaks: võlli väändemomendi tuvastamine ja selle muutmine tavaliseks elektrisignaali väljundiks.
Praegu on tööstuses kõige laialdasemalt kasutatavad tüübid deformatsioonimõõturi tüüp, magnetoelastne tüüp, faasierinevuse tüüp (magnetostriktiivne) ja optiline tüüp, mille hulgas domineerib deformatsioonimõõturi tüüp tänu oma väljakujunenud tehnoloogiale, kõrgele kulu{0}}efektiivsusele ja laialdasele kohaldatavusele. Keskendume deformatsioonimõõturi pöördemomendi anduritele, kaaludes ka teisi tüüpe, analüüsides nende ehituslike omaduste spetsiifilisi hooldusnõudeid.
Tensomõõturi pöördemomendi anduri tuum seisneb elastse korpuse ja deformatsioonimõõturi kombinatsioonis. Elastne korpus on tavaliselt valmistatud ülitugevast legeerterasest või roostevabast terasest, täppistöödeldud ja kuumtöödeldud, millel on suurepärased elastsed omadused ja väsimuskindlus. Takistuse deformatsioonimõõtur ühendatakse elastse keha kindlatesse kohtadesse (tavaliselt pinge kontsentratsioonipiirkondadesse), kasutades spetsiaalset sidumisprotsessi. Kui anduri võllile rakendatakse pöördemomenti, toimub elastomeer väike väändedeformatsioon, mille tulemusel selle pinnaga ühendatud tensoandurid venivad või kokku suruvad, mille tulemuseks on takistuse muutumine.
Need pingemõõturid moodustavad tavaliselt Wheatstone'i sillaahela, mis teisendab minutilise takistuse muutuse millivolti{0}}taseme pingesignaali väljundiks. See pealtnäha lihtne protsess seab tegelikult väga kõrged nõudmised mehaanilise struktuuri terviklikkusele, liimi stabiilsusele ja vooluringi tasakaalule. Kõik väiksemad mehaanilised kahjustused, liimi vananemine või niiskus vooluringis võivad häirida silla tasakaalu, põhjustades null-punkti triivi, tundlikkuse vähenemist või isegi signaali moonutusi.
Lisaks südamiku andurile integreerivad kaasaegsed pöördemomendi andurid ka signaali konditsioneerimisahelat, temperatuuri kompensatsioonivõrku, ülekoormuskaitseseadmeid ja suletud korpuse struktuuri. Signaali konditsioneerimisahel võimendab, filtreerib ja teisendab nõrga sillasignaali standardseks analoog- (nt 0-10V, 4-20mA) või digitaalseks (nt RS485, CANopen, EtherCAT) väljundiks. Temperatuurikompensatsioonivõrk kompenseerib ümbritseva õhu temperatuuri kõikumiste mõju tensomõõturi takistusele ja elastomeeri moodulile, tagades järjepidevad mõõtmised erinevates temperatuuritingimustes. Ülekoormuskaitseseadmed (nt mehaanilised piirplokid) on ette nähtud selleks, et vältida elastomeeri plastilist deformatsiooni või purunemist põhjustavat juhuslikku ülekoormust. Korpuse tihendi konstruktsioon kannab suurt vastutust tolmukindluse, veekindluse ja õlikaitse eest; selle IP-reiting määrab otseselt anduri vastupidavuse karmides keskkondades.
Kuigi magnetoelastsete või faasierinevusandurite põhimõtted on erinevad, on nende hooldusloogika sarnane. Need andurid kasutavad ära omadust, et ferromagnetiliste materjalide läbilaskvus muutub jõu mõjul, või mõõdavad pöördemomenti, tuvastades väikese faasierinevuse sisend- ja väljundvõllide vahel. Tavaliselt ei vaja need libisemisrõngaid ega kontaktvoolukollektoreid, et saavutada kontaktivaba signaali-edastus, seega on kulumiskindluse ja hooldusvaba töö-omane eelis.
See aga ei tähenda, et nad võiksid hooldust täielikult ignoreerida. Magnetahela stabiilsus, mähise isolatsiooninäitajad, õhupilu puhtus ja elektroonikaploki soojuse hajumine on samuti nende pikaajalist{1}}usaldusväärsust mõjutavad tegurid. Optilised andurid sõltuvad pöördemomendi tuvastamiseks võre või optiliste kiudude deformatsioonist ning on äärmiselt tundlikud tolmu, õli ja optilise tee joondamise suhtes; seetõttu on puhastamine ja kaitse eriti olulised.